11/2/09

Labori töökorda seadmine

Labor on olnud pikka aega korrast ära.
Kogu see labori värk lõi mu maailma sassi laupäeva õhtul, kui rongiga koju sõitsin. Siis tuli mulle meelde, et ma pole ammu (väga ammu) enam tööd teinud ega katsetanud.
Kogu tegutsemine on kuidagi tahaplaanile vajunud ja ma olen suutnud tekitada ohtliku olukorra, sest kontrollimatult on jäänud seisma nii mõnedki ohtlikud ained ning hea on, et pole mingit suuremat sorti plahvatust toimunud.
Samas kui praegu asju üle vaatan ja korda sean, siis märkan, et teiste ja mu enese tähelepanu alt väljas, on ikkagi nii mõndagi juhtunud.
Et siis on vaja asjad töökorda seada ja jälle mõistma hakata, mida ma siin teen.
Töövahendid on igal juhul kõik olemas. Ma pean neid jälle kasutama hakkama. Välja on vaja tuua labori potensiaal. Muidu on ta vaid niisama. Ega polegi nii hull kui labor on lihtsalt olemas. Niisama. Vahel võib vaja minna ja ma saan sinna end kasvõi hetkeks sulgeda ja süüvida töösse - põgenemise eesmärgil siis. Hea on, kui labor on olemas. Ja mina olen teadlik tema olemasolust.
Praegu pole aga põgenemisel laboriga ja temas toimuvaga mitte midagi pistmist. Hetkel on laborit küll vaja, aga mitte peitu pugemiseks ja siinkohal pean selgitama vast labori olemust veidike.
Labor on vägagi isoleeritud töökeskkond. Kõik, mis toimub laboris on seotud ainult minu enesega ja teised sinna ei pääse. Sellest ka põgenemise moment. Hetkel on lihtsalt materjali ja teadmisi nii palju kogunenud, et on vaja tegutseda. Niisama kuhjata pole mõtet.
Aga nagu ma juba ütlesin, siis on mul vaja labor enne töökorda seada ja edasi tuleb juba töö. Natuke pillapalla hetkel.

7/6/09

Täna igahommikusel rutiinil peeglisse vaadates, tööle minekuks valmistudes, valdas mind erakordselt lootusrikas ootus, elevus peatse puhkuse üle - ainult 6 päeva veel. Ainult.
Vaatamata unetusele/magamatusele, mis mind tänasel ööl tabas, olin ma hetkeks ergas ja positiivne.
Teadmine, et sel nädalal on tööl inimesed, kellega on väga hea koos töötada - see ülendas meeleolu veelgi.
..täna hommikul peelgisse vaadates ei näinud ma end jälle nagu juba pikemat aega ma ei näe ennast, kui end vaatan. Ma ka ei kuula ennast, kuigi ma enesega suhtlen. Ma ei kuula ega usalda.
Ma vaatan end, aga ei näe ja ingoreerin seda sisemist häält, kes vahepeal juba karjus, kuid nüüd ainult sosistab. Ta hakkab ka alla andma.
Me oleme väsinud.
Sügavmõttelise ja eriti halltoonides tõsise jutu jätkuks: täna korraks ei tahtnud olla mina. Kuigi see kõlab kuidagi masendavalt morbiidsena, see pole seda. Realistlik eitus iseendale, sest hetkel ei ole kerge. Ei ole ka eriliselt raske, kuid kindlasti mitte easy.

Lillesüda kipub üles ütlema.

6/1/08

Keegi/müstika

Olen kohanud kedagi, kes on mulle säärast mõju avaldanud, millist pole üldse uskunud olemas olevat, sellise moe ja ulatusega. Ta on esitanud mulle mõtte, mille mina olen läbi närinud, alla neelanud ja nii ära seedinud, et usun seda minu genereerituks olevat. Muidugi nüüd elavad need ideed minus edasi ja arenevad nagu minu omad, aga see avastus jahmatas korraks. Tegelikult oli see konkreetne idee mulle alguses üsna vastumeelne ja üldsegi mitte atraktiivne ja kummaline on see, et kuigi ma ei ole mingil moel talle meeldida selles suhtes tahtnud ja ka mitte areneda temale meeldimise suunas st selle läbi uurinud ja mõtisklenud, et lõpuks talle midagi ette näidata. Märkan eneses arengut, kasvu tema istutatud seemnest. Kahjuks või õnneks pole ta ainuke inimene, kes on mulle sarnast mõju avaldanud. Ta pole ainuke, läbi kelle olen kasvanud ja ehitanud ise end. Need, keda olen kohanud, on andnud mulle sobivaid alusmüüri kive, et rajada kodu oma mõtetele, minu enese ja oma.
Üks asi on mõju. Teine on aga see, et ta on lihtsalt erakordselt sümpaatne, lihtsalt õhkab rahu ja tasakaalukust. Jumaldamist väärt vb ainuüksi selle pärast, et taban sarnaseid noote, kuigi oleme erinevad. Ma ei küündi temasuguste inimesteni. Samas ma ei näe temas kui mingit suurkuju, kuldvasikat, keda samal ajal armastada, vihata ja karta nagu midagi pimesi uskudes, mitte mingi isevärki pop-iidol, vaid enne kõike see inimlik keegi. Keegi, kelle mõtted ja esitusviis äratab nii palju eneses. Kuigi paljudele ta ei ole kerge kuulata või mõista(ei väida, et mõistan), suudan ma seda üha rohkem ja rohkem enesele vajalikuks pidada.
Ma ei ütleks selle kohta armumine, ka mitte armastus, aga mis iganes see ka poleks, on see ebasünnis, nii mitme parameetri pärast.
See on tema ja temast, aga on ka teisi nii olemas kui olnud või minetamisel. Nendest teistest praegu millegi pärast rääkida ei saa/taha. Ka jutt "temast", kui kohati siiski mingist müstilisest kellestki, on korraks libastumine kindlal sammul.

Kohe alguses /katkend päevikutest/

Ta tahab enese kõrvale kedagi tugevat.
Kes?
Tema noh. Tead küll. Ära jonni teadmatust teeseldes. Tead küll - Tema!
Ta tahab enese kõrvale kedagi ilusat ja kindlameelset. Ma ei ole seda.

Marii silmad valgusid täis pisaraid. Ta rääkis Sebastianist - oma mehest.


On inimesi, kes süüvivad talumatult tugevalt sellesse, et suudavad end täiesti kontrollimatult alla suruda. Nad tunnetavad sügavalt kõike. Ka siis kui teevad midagi pinnapealset, on selles midagi sügavat ja hirmutavat isegi. Neil on ka oskus näha kogu neid ümbritseva maailma olemuses ennast. Kõige selle juures tajuvad nad maailma ebatäiust ja paratamatult kaasneb sellega ka enese ebatäiuse tajumine. (sügavalt)
Marii on just selline inimene: sügav, piirideta ja ometigi nii piiratud vaba hing, kes ei vaja teisi enese piinamiseks, sest ta saab sellega ise suurepäraselt hakkama. Ta teeb end nii maatasa, et sellest jääb järgi puhas tolm.

5/30/08

Algus

Marii Brandt.
Ma tutvusin selle neiuga umbes 2 aastat tagasi. Alguses tundus ta kohati umbmäärane ja kohmakas. Mitte salapärane, aga temast ei olnud võimalik alati aru saada. Me rääkisime igasugustest asjadest. Põhimõtteliselt oli temaga hea rääkida. Polnud teemat, mida lahata ei saanud. Ta oli positiivne ja rõõmsameelne, samas leidis ka sääraseid mõttearendusi, mida iga päev lihtsustatult läbi ei aruta ja tore oli see, et ka tõsised teemad suutis ta rõõmsaks muuta või vähemalt lapselikult lihtsaks, kuid mitte neid labastades, vaid, ehk parema väljendi puudumisel, värvilisemaks tehes. Ta suutis olla kriitiline, kuid ei teinud selle juures kedagi maha ning oli osav mõistja ja tõesti polnud küsimust, mida ma ei saanud tema käest küsida.
Peaaegu. Mis puutus suhetesse, kõigesse intiimsesse emotsionaalsel tasemel, oli nagu tabu. Alguses ei saanud ma sellest aru, sest ta pööras oma positiivse joonega jutu mujale ja naljatles. Alati kui jutt käis meestest ja naistest ning nende suhetest, siis mingil hüpoteetilisel ja mitte süviti laskuval tasandil suutis ta kaasa rääkida, kuid kui asjad läksid isiklikumaks või teema süvenes, siis suunas ta oma mõttelõnga mujale, haarates kaasa ka minu. Tihti nii, et ma seda ei märganud või oluliseks pidanud. Pikema aja peale ma mõistsin, et mitte kunagi õelad, kuid siiski koomilised märkused teemat kõrvale juhtides, on nimme.
Kui ma ühel pühapäeva hommikul, meie järjekordsel ühisel teejoomisel ühes pisikeses kohvikus, selle tähelepanekuga lagedale tulin, siis ta muutus korraks erakordselt tõsiseks ja ütles, et ärme räägi sellest. Ma austasin tema palvet, see oli siiras, aga too hommik ja minu küsimus jäid mind kummitama.

5/28/08

Taamal

Seal kusagil on teadmised ja oskused. Ei küündi nendeni. Ma näen neid, aga ei ulata.
Naised itaalia ühiskonnas ning tsentrum ja perifeeria keskajal.
Mõlema puhul on märksõnaks ühiskond ja mõlemad teemad tuleb esitada filoloogidele. Pluss veel unustamatu, aga erakordne naine itaalia keeles.
Vahel ei usu, et olengi sellise tee valinud. See polnud ju nn teadlik valik, vaid pime juhus ja siin ma nüüd olen - piidlen, olles suutmatu ulatuma nendeni.
On veel midagi - Marii Brandti päevikud. Nii kindlameelselt minu kannul käiv. Pole igapäevane, aga küllap on siiski teostamispalvet tähistav.
Esimest korda olid "päevikud" mu lähedal u 2 aastat tagasi ja juba tol hetkel olid nad kindlameelsed oma olemuses. Ei osanud ma siis, ega ausalt öeldes, oska ka praegu, nendega midagi peale hakata.
Päevikute sisu on ikka veel määratlemisel ja dešifreerida poleks neid nkn päris süviti võimalik ning see omakorda jätab ruumi kahtlusele, mis ei võimalda anda luba nende ülestähendamiseks ja avaldamiseks. Kuigi sisu on määratlemisel, on see siiski olemas ja ehk just selle pärast need päevikud mu päevades tiksuvad. Millalgi varsti nad valmivad. Nii ma ei otsusta, sest otsused ei ole minu puhul õigustatud ja ei arva ka. Nii lihtsalt on.
Jätan päevikuteni eksperimendi mõttes 500 päeva. Vaatab, mida need 500 nende päevikutega teevad.
Aeg üldse on tore element. Olematu, aga siiski kulgev ja kui teda on mõni suurem ühik möödunud, siis on võimalik asju vaadelda teisiti, sest neid on midagi mõjutanud ja muutnud ning vahel tundub, et see, mis on neid muutnud ja/või mõjutanud, on aeg ise, kuigi aeg kui selline ei saa neile midagi teha. Mitte kui midagi! Ja selle tõsiasja peaks nii mõnigi enesele selgeks tegema. Aega ei saa süüdistada, ei saa ka aega karta st ka vanus kui selline, on aja tähistamiseks mõeldud. Möödunud nii ja naa palju aega sellest hetkest kui sa ilmale tulid. Ei midagi enamat. See on täiesti triviaalne, praktiliselt olematu tähtsusega. Või vähemalt nii tahaks arvata, aga meie ühiskond on üles ehitatud nii kummaliselt ajast sõltuvatele alustele, et leian kohe palju vasturääkivusi sellele, mida arvan.
Aeg ja selle tunnetamine on aga siiski hoopis midagi muud, kui ägisevalt koorma kaasas kandmine. See on paratamatus, eksistentsialistlikult öeldes, kuid mitte ängistav, vaid üllatavalt palju positiivsust võimaldav voolav tunnetus. Vähemalt nii suudan seda tajuda.
Ja viimase väite taustal tajun, et selle ülestähenduse alguses ära märgitud teemad vajavad lihtsalt ära tegemist, sest see olematu, kuid siiski essentsiaalne aeg surub end peale ja väljendab rahulolematust enese mitte mõistliku kasutamise üle st mul võiks kõik juba valmis olla.

Kusagil poole peal

Teha lõppu, tähendab teha algust.
Lõpp on tehtud ja tegelikult algus ka, kuid üksikud osad ikka on ripakil siin ja seal.
Kulgedes oma rännakul aina edasi ja tegelikult väga harva samme lugedes, püüan siin ruumis end kokku võtta ning öelda/mõelda välja need tatsamised, mis muudavad või siis fikseerivad teatud olemuse. Olgu see siis kas või hetkeks, sest on antud olla liikuv ja püsimatu. Olulised on ka reisi üksikud tähelepanekud väljaspool selle isendi ruumi, kuigi juba ette rutates võib öelda, et see, mis märgatud ja märgitud, kuuluvad juba eelpool mainitud anuma sisse. Samas pole tegu kurnava kaasaskandmisega, vaid läbivoolavusega ja ehkki tundub mõtetu/võimatu tuul kinni püüda või vee voolamist haarata ja paigale panna, on võimalik üksikuid hetki lähedalt vaadelduna hetkeks tarduma panna. Kui on selline suutlikus, siis miks mitte.
Kui tundub, et tegu on fiktsiooniga, siis seda võtta parem nii ja naa. Õigustatult fiktsioon, õigustamatult illusioon ja siiski ikka mitte liiga tõsine või liiga päris, kuigi selle viimase otsingul just ollaksegi.
Ja lõpuks püüdes rääkida enesest mitte ainult kolmandas umbmäärases isikus, ütlen, et müüdid ja romantiseerimine pole minu purustada. Las sellega tegelevad palju tugevamad või siis nõrgemad, kuidas kellelegi, kuid mitte mina.