Teha lõppu, tähendab teha algust.
Lõpp on tehtud ja tegelikult algus ka, kuid üksikud osad ikka on ripakil siin ja seal.
Kulgedes oma rännakul aina edasi ja tegelikult väga harva samme lugedes, püüan siin ruumis end kokku võtta ning öelda/mõelda välja need tatsamised, mis muudavad või siis fikseerivad teatud olemuse. Olgu see siis kas või hetkeks, sest on antud olla liikuv ja püsimatu. Olulised on ka reisi üksikud tähelepanekud väljaspool selle isendi ruumi, kuigi juba ette rutates võib öelda, et see, mis märgatud ja märgitud, kuuluvad juba eelpool mainitud anuma sisse. Samas pole tegu kurnava kaasaskandmisega, vaid läbivoolavusega ja ehkki tundub mõtetu/võimatu tuul kinni püüda või vee voolamist haarata ja paigale panna, on võimalik üksikuid hetki lähedalt vaadelduna hetkeks tarduma panna. Kui on selline suutlikus, siis miks mitte.
Kui tundub, et tegu on fiktsiooniga, siis seda võtta parem nii ja naa. Õigustatult fiktsioon, õigustamatult illusioon ja siiski ikka mitte liiga tõsine või liiga päris, kuigi selle viimase otsingul just ollaksegi.
Ja lõpuks püüdes rääkida enesest mitte ainult kolmandas umbmäärases isikus, ütlen, et müüdid ja romantiseerimine pole minu purustada. Las sellega tegelevad palju tugevamad või siis nõrgemad, kuidas kellelegi, kuid mitte mina.
No comments:
Post a Comment