Labori töökorda seadmine

Labor on olnud pikka aega korrast ära.
Kogu see labori värk lõi mu maailma sassi laupäeva õhtul, kui rongiga koju sõitsin. Siis tuli mulle meelde, et ma pole ammu (väga ammu) enam tööd teinud ega katsetanud.
Kogu tegutsemine on kuidagi tahaplaanile vajunud ja ma olen suutnud tekitada ohtliku olukorra, sest kontrollimatult on jäänud seisma nii mõnedki ohtlikud ained ning hea on, et pole mingit suuremat sorti plahvatust toimunud.
Samas kui praegu asju üle vaatan ja korda sean, siis märkan, et teiste ja mu enese tähelepanu alt väljas, on ikkagi nii mõndagi juhtunud.
Et siis on vaja asjad töökorda seada ja jälle mõistma hakata, mida ma siin teen.
Töövahendid on igal juhul kõik olemas. Ma pean neid jälle kasutama hakkama. Välja on vaja tuua labori potensiaal. Muidu on ta vaid niisama. Ega polegi nii hull kui labor on lihtsalt olemas. Niisama. Vahel võib vaja minna ja ma saan sinna end kasvõi hetkeks sulgeda ja süüvida töösse - põgenemise eesmärgil siis. Hea on, kui labor on olemas. Ja mina olen teadlik tema olemasolust.
Praegu pole aga põgenemisel laboriga ja temas toimuvaga mitte midagi pistmist. Hetkel on laborit küll vaja, aga mitte peitu pugemiseks ja siinkohal pean selgitama vast labori olemust veidike.
Labor on vägagi isoleeritud töökeskkond. Kõik, mis toimub laboris on seotud ainult minu enesega ja teised sinna ei pääse. Sellest ka põgenemise moment. Hetkel on lihtsalt materjali ja teadmisi nii palju kogunenud, et on vaja tegutseda. Niisama kuhjata pole mõtet.
Aga nagu ma juba ütlesin, siis on mul vaja labor enne töökorda seada ja edasi tuleb juba töö. Natuke pillapalla hetkel.

Täna igahommikusel rutiinil peeglisse vaadates, tööle minekuks valmistudes, valdas mind erakordselt lootusrikas ootus, elevus peatse puhkuse üle - ainult 6 päeva veel. Ainult.
Vaatamata unetusele/magamatusele, mis mind tänasel ööl tabas, olin ma hetkeks ergas ja positiivne.
Teadmine, et sel nädalal on tööl inimesed, kellega on väga hea koos töötada - see ülendas meeleolu veelgi.
..täna hommikul peelgisse vaadates ei näinud ma end jälle nagu juba pikemat aega ma ei näe ennast, kui end vaatan. Ma ka ei kuula ennast, kuigi ma enesega suhtlen. Ma ei kuula ega usalda.
Ma vaatan end, aga ei näe ja ingoreerin seda sisemist häält, kes vahepeal juba karjus, kuid nüüd ainult sosistab. Ta hakkab ka alla andma.
Me oleme väsinud.
Sügavmõttelise ja eriti halltoonides tõsise jutu jätkuks: täna korraks ei tahtnud olla mina. Kuigi see kõlab kuidagi masendavalt morbiidsena, see pole seda. Realistlik eitus iseendale, sest hetkel ei ole kerge. Ei ole ka eriliselt raske, kuid kindlasti mitte easy.

Lillesüda kipub üles ütlema.