Keegi/müstika

Olen kohanud kedagi, kes on mulle säärast mõju avaldanud, millist pole üldse uskunud olemas olevat, sellise moe ja ulatusega. Ta on esitanud mulle mõtte, mille mina olen läbi närinud, alla neelanud ja nii ära seedinud, et usun seda minu genereerituks olevat. Muidugi nüüd elavad need ideed minus edasi ja arenevad nagu minu omad, aga see avastus jahmatas korraks. Tegelikult oli see konkreetne idee mulle alguses üsna vastumeelne ja üldsegi mitte atraktiivne ja kummaline on see, et kuigi ma ei ole mingil moel talle meeldida selles suhtes tahtnud ja ka mitte areneda temale meeldimise suunas st selle läbi uurinud ja mõtisklenud, et lõpuks talle midagi ette näidata. Märkan eneses arengut, kasvu tema istutatud seemnest. Kahjuks või õnneks pole ta ainuke inimene, kes on mulle sarnast mõju avaldanud. Ta pole ainuke, läbi kelle olen kasvanud ja ehitanud ise end. Need, keda olen kohanud, on andnud mulle sobivaid alusmüüri kive, et rajada kodu oma mõtetele, minu enese ja oma.
Üks asi on mõju. Teine on aga see, et ta on lihtsalt erakordselt sümpaatne, lihtsalt õhkab rahu ja tasakaalukust. Jumaldamist väärt vb ainuüksi selle pärast, et taban sarnaseid noote, kuigi oleme erinevad. Ma ei küündi temasuguste inimesteni. Samas ma ei näe temas kui mingit suurkuju, kuldvasikat, keda samal ajal armastada, vihata ja karta nagu midagi pimesi uskudes, mitte mingi isevärki pop-iidol, vaid enne kõike see inimlik keegi. Keegi, kelle mõtted ja esitusviis äratab nii palju eneses. Kuigi paljudele ta ei ole kerge kuulata või mõista(ei väida, et mõistan), suudan ma seda üha rohkem ja rohkem enesele vajalikuks pidada.
Ma ei ütleks selle kohta armumine, ka mitte armastus, aga mis iganes see ka poleks, on see ebasünnis, nii mitme parameetri pärast.
See on tema ja temast, aga on ka teisi nii olemas kui olnud või minetamisel. Nendest teistest praegu millegi pärast rääkida ei saa/taha. Ka jutt "temast", kui kohati siiski mingist müstilisest kellestki, on korraks libastumine kindlal sammul.