Algus

Marii Brandt.
Ma tutvusin selle neiuga umbes 2 aastat tagasi. Alguses tundus ta kohati umbmäärane ja kohmakas. Mitte salapärane, aga temast ei olnud võimalik alati aru saada. Me rääkisime igasugustest asjadest. Põhimõtteliselt oli temaga hea rääkida. Polnud teemat, mida lahata ei saanud. Ta oli positiivne ja rõõmsameelne, samas leidis ka sääraseid mõttearendusi, mida iga päev lihtsustatult läbi ei aruta ja tore oli see, et ka tõsised teemad suutis ta rõõmsaks muuta või vähemalt lapselikult lihtsaks, kuid mitte neid labastades, vaid, ehk parema väljendi puudumisel, värvilisemaks tehes. Ta suutis olla kriitiline, kuid ei teinud selle juures kedagi maha ning oli osav mõistja ja tõesti polnud küsimust, mida ma ei saanud tema käest küsida.
Peaaegu. Mis puutus suhetesse, kõigesse intiimsesse emotsionaalsel tasemel, oli nagu tabu. Alguses ei saanud ma sellest aru, sest ta pööras oma positiivse joonega jutu mujale ja naljatles. Alati kui jutt käis meestest ja naistest ning nende suhetest, siis mingil hüpoteetilisel ja mitte süviti laskuval tasandil suutis ta kaasa rääkida, kuid kui asjad läksid isiklikumaks või teema süvenes, siis suunas ta oma mõttelõnga mujale, haarates kaasa ka minu. Tihti nii, et ma seda ei märganud või oluliseks pidanud. Pikema aja peale ma mõistsin, et mitte kunagi õelad, kuid siiski koomilised märkused teemat kõrvale juhtides, on nimme.
Kui ma ühel pühapäeva hommikul, meie järjekordsel ühisel teejoomisel ühes pisikeses kohvikus, selle tähelepanekuga lagedale tulin, siis ta muutus korraks erakordselt tõsiseks ja ütles, et ärme räägi sellest. Ma austasin tema palvet, see oli siiras, aga too hommik ja minu küsimus jäid mind kummitama.

Taamal

Seal kusagil on teadmised ja oskused. Ei küündi nendeni. Ma näen neid, aga ei ulata.
Naised itaalia ühiskonnas ning tsentrum ja perifeeria keskajal.
Mõlema puhul on märksõnaks ühiskond ja mõlemad teemad tuleb esitada filoloogidele. Pluss veel unustamatu, aga erakordne naine itaalia keeles.
Vahel ei usu, et olengi sellise tee valinud. See polnud ju nn teadlik valik, vaid pime juhus ja siin ma nüüd olen - piidlen, olles suutmatu ulatuma nendeni.
On veel midagi - Marii Brandti päevikud. Nii kindlameelselt minu kannul käiv. Pole igapäevane, aga küllap on siiski teostamispalvet tähistav.
Esimest korda olid "päevikud" mu lähedal u 2 aastat tagasi ja juba tol hetkel olid nad kindlameelsed oma olemuses. Ei osanud ma siis, ega ausalt öeldes, oska ka praegu, nendega midagi peale hakata.
Päevikute sisu on ikka veel määratlemisel ja dešifreerida poleks neid nkn päris süviti võimalik ning see omakorda jätab ruumi kahtlusele, mis ei võimalda anda luba nende ülestähendamiseks ja avaldamiseks. Kuigi sisu on määratlemisel, on see siiski olemas ja ehk just selle pärast need päevikud mu päevades tiksuvad. Millalgi varsti nad valmivad. Nii ma ei otsusta, sest otsused ei ole minu puhul õigustatud ja ei arva ka. Nii lihtsalt on.
Jätan päevikuteni eksperimendi mõttes 500 päeva. Vaatab, mida need 500 nende päevikutega teevad.
Aeg üldse on tore element. Olematu, aga siiski kulgev ja kui teda on mõni suurem ühik möödunud, siis on võimalik asju vaadelda teisiti, sest neid on midagi mõjutanud ja muutnud ning vahel tundub, et see, mis on neid muutnud ja/või mõjutanud, on aeg ise, kuigi aeg kui selline ei saa neile midagi teha. Mitte kui midagi! Ja selle tõsiasja peaks nii mõnigi enesele selgeks tegema. Aega ei saa süüdistada, ei saa ka aega karta st ka vanus kui selline, on aja tähistamiseks mõeldud. Möödunud nii ja naa palju aega sellest hetkest kui sa ilmale tulid. Ei midagi enamat. See on täiesti triviaalne, praktiliselt olematu tähtsusega. Või vähemalt nii tahaks arvata, aga meie ühiskond on üles ehitatud nii kummaliselt ajast sõltuvatele alustele, et leian kohe palju vasturääkivusi sellele, mida arvan.
Aeg ja selle tunnetamine on aga siiski hoopis midagi muud, kui ägisevalt koorma kaasas kandmine. See on paratamatus, eksistentsialistlikult öeldes, kuid mitte ängistav, vaid üllatavalt palju positiivsust võimaldav voolav tunnetus. Vähemalt nii suudan seda tajuda.
Ja viimase väite taustal tajun, et selle ülestähenduse alguses ära märgitud teemad vajavad lihtsalt ära tegemist, sest see olematu, kuid siiski essentsiaalne aeg surub end peale ja väljendab rahulolematust enese mitte mõistliku kasutamise üle st mul võiks kõik juba valmis olla.

Kusagil poole peal

Teha lõppu, tähendab teha algust.
Lõpp on tehtud ja tegelikult algus ka, kuid üksikud osad ikka on ripakil siin ja seal.
Kulgedes oma rännakul aina edasi ja tegelikult väga harva samme lugedes, püüan siin ruumis end kokku võtta ning öelda/mõelda välja need tatsamised, mis muudavad või siis fikseerivad teatud olemuse. Olgu see siis kas või hetkeks, sest on antud olla liikuv ja püsimatu. Olulised on ka reisi üksikud tähelepanekud väljaspool selle isendi ruumi, kuigi juba ette rutates võib öelda, et see, mis märgatud ja märgitud, kuuluvad juba eelpool mainitud anuma sisse. Samas pole tegu kurnava kaasaskandmisega, vaid läbivoolavusega ja ehkki tundub mõtetu/võimatu tuul kinni püüda või vee voolamist haarata ja paigale panna, on võimalik üksikuid hetki lähedalt vaadelduna hetkeks tarduma panna. Kui on selline suutlikus, siis miks mitte.
Kui tundub, et tegu on fiktsiooniga, siis seda võtta parem nii ja naa. Õigustatult fiktsioon, õigustamatult illusioon ja siiski ikka mitte liiga tõsine või liiga päris, kuigi selle viimase otsingul just ollaksegi.
Ja lõpuks püüdes rääkida enesest mitte ainult kolmandas umbmäärases isikus, ütlen, et müüdid ja romantiseerimine pole minu purustada. Las sellega tegelevad palju tugevamad või siis nõrgemad, kuidas kellelegi, kuid mitte mina.