Algus

Marii Brandt.
Ma tutvusin selle neiuga umbes 2 aastat tagasi. Alguses tundus ta kohati umbmäärane ja kohmakas. Mitte salapärane, aga temast ei olnud võimalik alati aru saada. Me rääkisime igasugustest asjadest. Põhimõtteliselt oli temaga hea rääkida. Polnud teemat, mida lahata ei saanud. Ta oli positiivne ja rõõmsameelne, samas leidis ka sääraseid mõttearendusi, mida iga päev lihtsustatult läbi ei aruta ja tore oli see, et ka tõsised teemad suutis ta rõõmsaks muuta või vähemalt lapselikult lihtsaks, kuid mitte neid labastades, vaid, ehk parema väljendi puudumisel, värvilisemaks tehes. Ta suutis olla kriitiline, kuid ei teinud selle juures kedagi maha ning oli osav mõistja ja tõesti polnud küsimust, mida ma ei saanud tema käest küsida.
Peaaegu. Mis puutus suhetesse, kõigesse intiimsesse emotsionaalsel tasemel, oli nagu tabu. Alguses ei saanud ma sellest aru, sest ta pööras oma positiivse joonega jutu mujale ja naljatles. Alati kui jutt käis meestest ja naistest ning nende suhetest, siis mingil hüpoteetilisel ja mitte süviti laskuval tasandil suutis ta kaasa rääkida, kuid kui asjad läksid isiklikumaks või teema süvenes, siis suunas ta oma mõttelõnga mujale, haarates kaasa ka minu. Tihti nii, et ma seda ei märganud või oluliseks pidanud. Pikema aja peale ma mõistsin, et mitte kunagi õelad, kuid siiski koomilised märkused teemat kõrvale juhtides, on nimme.
Kui ma ühel pühapäeva hommikul, meie järjekordsel ühisel teejoomisel ühes pisikeses kohvikus, selle tähelepanekuga lagedale tulin, siis ta muutus korraks erakordselt tõsiseks ja ütles, et ärme räägi sellest. Ma austasin tema palvet, see oli siiras, aga too hommik ja minu küsimus jäid mind kummitama.