Taamal

Seal kusagil on teadmised ja oskused. Ei küündi nendeni. Ma näen neid, aga ei ulata.
Naised itaalia ühiskonnas ning tsentrum ja perifeeria keskajal.
Mõlema puhul on märksõnaks ühiskond ja mõlemad teemad tuleb esitada filoloogidele. Pluss veel unustamatu, aga erakordne naine itaalia keeles.
Vahel ei usu, et olengi sellise tee valinud. See polnud ju nn teadlik valik, vaid pime juhus ja siin ma nüüd olen - piidlen, olles suutmatu ulatuma nendeni.
On veel midagi - Marii Brandti päevikud. Nii kindlameelselt minu kannul käiv. Pole igapäevane, aga küllap on siiski teostamispalvet tähistav.
Esimest korda olid "päevikud" mu lähedal u 2 aastat tagasi ja juba tol hetkel olid nad kindlameelsed oma olemuses. Ei osanud ma siis, ega ausalt öeldes, oska ka praegu, nendega midagi peale hakata.
Päevikute sisu on ikka veel määratlemisel ja dešifreerida poleks neid nkn päris süviti võimalik ning see omakorda jätab ruumi kahtlusele, mis ei võimalda anda luba nende ülestähendamiseks ja avaldamiseks. Kuigi sisu on määratlemisel, on see siiski olemas ja ehk just selle pärast need päevikud mu päevades tiksuvad. Millalgi varsti nad valmivad. Nii ma ei otsusta, sest otsused ei ole minu puhul õigustatud ja ei arva ka. Nii lihtsalt on.
Jätan päevikuteni eksperimendi mõttes 500 päeva. Vaatab, mida need 500 nende päevikutega teevad.
Aeg üldse on tore element. Olematu, aga siiski kulgev ja kui teda on mõni suurem ühik möödunud, siis on võimalik asju vaadelda teisiti, sest neid on midagi mõjutanud ja muutnud ning vahel tundub, et see, mis on neid muutnud ja/või mõjutanud, on aeg ise, kuigi aeg kui selline ei saa neile midagi teha. Mitte kui midagi! Ja selle tõsiasja peaks nii mõnigi enesele selgeks tegema. Aega ei saa süüdistada, ei saa ka aega karta st ka vanus kui selline, on aja tähistamiseks mõeldud. Möödunud nii ja naa palju aega sellest hetkest kui sa ilmale tulid. Ei midagi enamat. See on täiesti triviaalne, praktiliselt olematu tähtsusega. Või vähemalt nii tahaks arvata, aga meie ühiskond on üles ehitatud nii kummaliselt ajast sõltuvatele alustele, et leian kohe palju vasturääkivusi sellele, mida arvan.
Aeg ja selle tunnetamine on aga siiski hoopis midagi muud, kui ägisevalt koorma kaasas kandmine. See on paratamatus, eksistentsialistlikult öeldes, kuid mitte ängistav, vaid üllatavalt palju positiivsust võimaldav voolav tunnetus. Vähemalt nii suudan seda tajuda.
Ja viimase väite taustal tajun, et selle ülestähenduse alguses ära märgitud teemad vajavad lihtsalt ära tegemist, sest see olematu, kuid siiski essentsiaalne aeg surub end peale ja väljendab rahulolematust enese mitte mõistliku kasutamise üle st mul võiks kõik juba valmis olla.