Täna igahommikusel rutiinil peeglisse vaadates, tööle minekuks valmistudes, valdas mind erakordselt lootusrikas ootus, elevus peatse puhkuse üle - ainult 6 päeva veel. Ainult.
Vaatamata unetusele/magamatusele, mis mind tänasel ööl tabas, olin ma hetkeks ergas ja positiivne.
Teadmine, et sel nädalal on tööl inimesed, kellega on väga hea koos töötada - see ülendas meeleolu veelgi.
..täna hommikul peelgisse vaadates ei näinud ma end jälle nagu juba pikemat aega ma ei näe ennast, kui end vaatan. Ma ka ei kuula ennast, kuigi ma enesega suhtlen. Ma ei kuula ega usalda.
Ma vaatan end, aga ei näe ja ingoreerin seda sisemist häält, kes vahepeal juba karjus, kuid nüüd ainult sosistab. Ta hakkab ka alla andma.
Me oleme väsinud.
Sügavmõttelise ja eriti halltoonides tõsise jutu jätkuks: täna korraks ei tahtnud olla mina. Kuigi see kõlab kuidagi masendavalt morbiidsena, see pole seda. Realistlik eitus iseendale, sest hetkel ei ole kerge. Ei ole ka eriliselt raske, kuid kindlasti mitte easy.

Lillesüda kipub üles ütlema.